esmaspäev, 17. august 2015

Viimased päevad

Nüüdseks oleme Eestis tagasi olnud juba veidi üle nädala, kuid lubatud pildipostitust pole siiani tulnud, teie kurvastuseks pole ka siin meie pilte.
Enne koju tulekut veetsid Birgit ja Raili väga toreda päeva peredes, samal ajal kui Gerda osales üldkoosolekul.
Peredesse jaguneti üldiselt paari kaupa, mõnda perre võis isegi kuni 4 noort minna, kuid mis kõige tähtsam, ühte kohta ei läinud noori samast riigist, eesmärgiks on ikkagi rahvusvahelisi suhteid arendada, mitte omavahelisi. Oma peredega kohtuti juba kolmapäeva õhtusöögil, kus tehti omavahel ka esimene tutvus. Kõigile esinesid Austria tantsijad, soovijad nagu näiteks Raili, said ka ise nendega ühineda. Peredest tagasi oldi juba järgmise päeva õhtusöögiks, seega kokkupuude polnud pikaajaline, kuid kindlasti meeldejääv.


Birgit sattus perre, kus tegeleti seakasvatusega, kahjuks sigu ja elamist ta väga palju ei näinud, kuid päevaga võis siiski väga rahule jääda. Õhtu veedeti koos kolme perekonnaga, kes kõik olid majutajateks, peale pikka ja palavat päeva oli väga hea õhtujaheduses ujuda ning juttu vestes istuda.
Hommik algas varakult, sest sõita tuli umbes kahe tunni kaugusel asuvatesse mägedesse. Õnne oli võimatu ette kujutada, sest Eesti pole sugugi ainuke riik, kus mägesid pole. Kõik vaatasid mägesid suu ammuli ja nautisid kahksa kilomeetri pikkust matka ümber mägijärvede. Matka lõpuks käidi ka ennast järves jahutamas. Imeilus oli ka lähedalasuv linn Gmunden. Kahjuks nõudis kõik imetlemine ja matkamine aega ning peale kosutavat jäätist pidigi hakkama juba tagasi kodu ja seejärel laagriplatsi poole sõitma.

Ka Raili peres kasvatati sigu. Tema hostideks olid toredad õed, nende vanemaid Raili ei näinud, sest nad läksid kodust varahommikul ära ja tulid tagasi alles õhtul, kui ta enam seal ei viibinud. Esimesel õhtul oldi teise vahetuspere juures, neil oli kanafarm. Õhtu oli väga tore, tutvuti üksteisega ja prooviti austria õunastruudlit ja jooke. Järgmisel päeval mindi koos teise vahetusperega mägedesse ja ujuma. Päev oli väga tore

Õhtul, kui kõik Rallyl osalejad ja majutajad tagasi olid jõudnud, nauditi ühist õhtusööki ning toimus Euroopa õhtu, millest me juba eelmises postituses natuke kirjutasime.

Hallstatti luukamber
Viimasel päeval pääsesid mägedesse kõik, ka need kes osalesid üldkoosolekul või kellel ei vedanud peredega nii palju, kui Birgitil või Railil. Meil oli kaks sihtpunkti: linn nimega Hallstatt ning selle kõrval asuvad mäed. Hallstatt-is toimus väike linnaekskursioon, kus räägiti ka linna ajaloost, kuid kindlasti kõige meeldejäävamaks kohaks oli luukamber, kus hoiustati ammu maetute (ja üles kaevatute) pealuid. Igale koljule oli midagi peale joonistatud, enamusele oli üritatud ka kirjutada isiku nimi ning surma daatumid. Põhjuseks, miks laibad üles kaevati oli ruumi nappus, surnuaed asus nagu ka ülejänud linn mäe küljel ning ruumi polnud ülearu palju.
Peale linnaekskursiooni, kus oli meil ka võimalus osta esimesed suveniirid. Meie sihtpunktiks mägedes oli natuke üle 2000 meetri kõrgune Dachstein, õnneks ei pidanud me sinna ise ronima vaid sõitsime gondlitega. Mäe tipus leidsime isegi lund, kuid see oli vaid hea üllatus. Keegi ei keeldunud väikesest lumesõjast keset suve. Väikese, umbes 20 minuti pikkuse jalutuskäigu järel jõudsime mäe otsas oma sihtpunkti, milleks oli sel korral viis sõrme (five fingers), kust avanes hingemattev vaade nii mägedele kui ka Hallstattile ning selle ääres olevale järvele. Tagasi sõites olid kõik kurnatud ning magasid peaaegu terve tee, lisaks möödunud nädalale, kus oli saadud väga vähe magada, ootas ees ka viimane öö.
Õnnelikult mägedes

Vaade 5 Fingersist 
Pidulik lõpetamine toimus kooli söögisaalis, kuid kõik oli väga uhke. Lauad olid kaunistatud linade ja küünaldega. Kõigile pakuti šhampust ning tellitud oli kolmekäiguline õhtusöök. Kõik olid end ilusasti üles löönud ning tehti veel võimalikult palju ühiseid pilte. Õhtusöögi ajal tänati ka iga riigi delegatsiooni eraldi ning meenutati möödunud nädalat lühikese slaidiprogrammiga. Peale õhtusööki mindi ühiselt edasi väljas asuvasse telki, kus mängis elav muusika. Kõik tantsisid, laulsid ning lõbutsesid, selleks et viimane õhtu ikka meelde jääks.

Viimane öö jäi kõigile lühikeseks, kellel seda üldse oligi. Mõned osalejad, kes pidid juba enne seitset lahkuma, arvasid lausa, et neil on kergem terve öö üleval püsida, kui vaid mõne tunni une pealt ärgata. Kõik delegatsioonid hakkasid üksteise järel lahkuma, meie olime need õnnetud, (või õnnelikud?) kes lahkusid viimasena, seega me saime võimaluse kõiki kallistada ning nendega hüvasti jätta. Ka meie lahkusime laagrikohast enne lõunat, kuid meie lend startis Linzist alles 19.05 seega meil oli terve päev, et nautida "imelist" Linzi rahvusvahelist lennujaama, mis tundus meie jaoks hoopis väiksem ja rahulikum, kui Tallinna lennujaam,

Pikk päev lennujaamas
Üldiselt laabus meie reis rahulikult, ei mingeid hilinemisi ega probleeme, kuid elamusi oli küll. Tagasilend Frankfurdist toimus äikesega. Peaaegu terve tee nägime aknast pikselööke ning lennukis raputas korralikult. Õnneks jõudsime ilusasti ja turvaliselt tagasi Eestimaa pinnale ning peagi ka igaüks oma koju, mida me juba vaikselt igatsema olime hakanud.
Äike lennukiaknast






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar